Kutsung konverentsile „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus“ mais 2023

Eeskätt C. Baudelaire’i ja T. Gautier’ kasutuses omandas dekadentsi mõiste 19. sajandi keskel positiivse esteetilise tähenduse. Selle all mõeldi uut kunstiloome meetodit, mis tähtsustas teose vormilist struktuuri, lõhkus senise stiilikaanoni ning põimis ühte ilusa ja inetu, kõrge ja madala. 19. sajandi lõpul räägiti dekadentsist juba paljudes Euroopa kultuurikeskustes ning mõiste oli imbunud ka teaduslikesse, pseudoteaduslikesse ja filosoofilistesse kõneviisidesse, kogudes enda ümber uusi tähendusvälju, ühtlasi nii positiivseid kui ka negatiivseid konnotatsioone. Samal ajal algas dekadentsi laialdasem stigmatiseerimine. Mitmed tolle aja teoreetikud, kunstnikud ja kirjanikud võrdsustasid dekadentsi haiguse ja degeneratsiooniga ning see eelarvamuste ja põlguse taak kandus üle 20. sajandisse, mistõttu mõistet hakati vältima.

19. sajandi lõpu Austria-Ungari arst ja kirjanik M. Nordau (Südfeld) iseloomustas oma traktaadis „Mandumine“ (Entartung, 1892) fin de siècle’i õhkkonda märksõnadega lõtvus, roidumus, hüsteeria, egotism ja tahtehalvatus, kuulutades degenerantideks paljud mõjukad modernsed autorid (T. Gautier, C. Baudelaire, G. Flaubert, F. Nietzsche, R. Wagner, É. Zola, L. Tolstoi, H. Ibsen, O. Wilde). Ajastule pandud diagnoosid ei olnud valed, kuid Nordau ja tema mõttekaaslased vaatasid täielikult mööda neile loojatele tunnuslikest uuenduslikest ja eksperimentaalsetest momentidest, seniste normide ja traditsioonide teadlikust õõnestamisest ning harjumuspäratute käitumis- ja tajupraktikate propageerimisest.

20. sajandil, eriti Teise maailmasõja eelõhtul ja selle järellainetuses, langes dekadentsile osaks üksühene patologiseerimine koos ambivalentsete tähenduskihtide kustutamisega. Nii natsi-Saksamaal kui ka nõukogude Venemaal võrdsustati kogu modernistlik esteetika moraalse allakäiguga ning selle esindajaid kiusati taga kui formaliste, kodanlikke natsionaliste, kosmopoliite ja dekadente. Alates 1940. aastate lõpust sattus ka Eestis sellise sildistamise tõttu põlu alla suur hulk heliloojaid, kirjanikke ja kunstnikke. Laialt ekspluateeritud propagandistlikud stigmad ‒ dekadents, kosmopolitism ja formalism ‒ osutasid ebamääraselt tunnustele, mis lähendasid okupeeritud Eesti Vabariigi endiste kunstimeistrite loomingut üksteisele. Samas kadusid stalinismi perioodil selle esteetika viljelejad, sest dekadentsinähud kirjanduses, kunstis ja muusikas olid patologiseeritud. Komplitseeritumad (uus)dekadentsi ilmingud tulevad Eestis ja ka väljaspool taas esile alates 1960. aastate lõpust.

Dekadentsi laiapõhjalisem uurimine puhkeb ulatuslikumalt õide alles 20. sajandi viimastel kümnenditel (vt nt BADS ehk British Association of Decadence Studies). Tänaseks on dekadentsist saanud interdistsiplinaarne ja žanrideülene kriitiline mõiste, mida seostatakse paljude erinevate ning kohati ka vastuoluliste tähendustega. Esmajoones viitab dekadents 19. sajandi keskpaigani valitsenud ilu- ja moraalikaanonite murdmisele ning normidest ja „normaalsusest“ kõrvalekalletele seoses „viltu“ või „vales“ suunas arengutega, olles seega avaram taandatusest mõnele kunstilisele ismile või märksõnale.

Dekadents tõuseb eriti jõuliselt esile sotsiaalajalooliste üleminekute ja mullistuste tingimustes. Eestis paigutub see esmalt 20. sajandi esikümnendi kiire linnastumise ajajärku, mil sünnib Noor-Eesti liikumine ja uut eesti rahvuslust asutakse üles ehitama vana Euroopa varemetele. Selle sügavalt vastuolulise kogemuse tulemuseks on kunstiteosed, mis väljendavad paradoksaalselt nii üliküpsust, lagunemist ja fragmenteerumist kui ka nooruse ja arenematuse taju, taotledes eksperimentide kaudu seninägematut uuenduslikkust. Erinevatesse ismidesse imbununa (impressionism, sümbolism, futurism, ekspressionism, juugend) mässab kehaline ja vaimne üliküllus või ‒ vastupidi ‒ selle puudujääk esteetiliselt nende väärtuste vastu, mis olid seotud konservatiivse moralistliku retoorikaga.

 

Kutsume kõiki dekadentsiga ühel või teisel moel kokku puutuvaid uurijaid, samuti vabakutselisi dekadentsist huvitatud praktikuid analüüsima dekadentsi muutlikke ja vastuolulisi tähendusi eri kunstiliikides ning ajajärkudel. Oodatud on arutlused dekadentsi ja modernismi ühisosa või nende vastastikuste tõukumiste üle.

Huvitavad võiksid olla ettekanded näiteks järgmistel teemadel:

• dekadentsi „kaanoni“, sellega haakuvate mõistete, tekstide ja loojanimede jõudmine Eestisse (tõlge, retseptsioon ja tõlgendused, erinevad ülekandekanalid ja mõjumudelid);
• filosoofilised mõisted, nagu dekadents, degeneratsioon, pessimism, nihilism ning nendega põimuvad elu ja élan vital; filosoofia „tõlkimine“ kirjandus-, kunsti- ja muusikakeelde (A. Schopenhauer, F. Nietzsche, H. Bergson, O. Weininger, S. Freud, O. Spengler jt);
• stilistilised võtted (iroonia, allusioon, tsitaat, imitatsioon, paradoks, pastišš, ekfraas);
• oksüümoronlik poeetika (vastandite põimingud, mis seostuvad haiguse ja tervise, nooruse ja vanaduse, surma ja sünni, armastuse ja vihkamise, allakäigu ja tõusu, une ja ärkvelolu, looduse ja kunsti/tehnika, inimese ja looma, ilu ja inetusega);
• tegelaskujud (femme fatale, femme fragile, „uus naine“ ja „uus mees“, prostituut, boheemlane, diletant, dändi, flanöör, esteet, kollektsionäär, tõusik, androgüün);
• äärmuste taju ja meeleline süntees (sünesteesia, õõv, spliin, põlgus, kiivus, hüsteeria, ekstaas, joove, apaatia, melanhoolia, depressioon, psühhotroopsed ained);
• sugu ja soosegadused (misogüünia, androfoobia, homofoobia, nümfomaania, seksism, feminism);
• keha (haigused, sh suguhaigused, kehaga seotud normid ja kõrvalekalded, nartsissism, erootika, erotomaania, pornograafia);
• aeg ja ruum (liigvarajasus, hiljaksjäävus, alguse ja lõpu taju, metropol ja provints, ruraalne maastik (k.a raba, soo); ülemineku- ja läbikäigukohad: hotell, bordell, teater, kino, tänav; liiklusvahendid: laev, rong, auto, lennuk);
• „noor rahvus“ ja „vana tõug“ (rass) ning nende suhestumine;
• eesti dekadentsi suhted soome dekadentsiga ning soomlaste „noore rahvuse“ ideega;
• dekadents ja primitivism (tsiviliseeritu ja tsiviliseerimatu suhe);
• naturalismi ja dekadentsi ning modernismi ja dekadentsi esteetika segunemine;
• dekadents ja 19.–20. sajandi vahetuse ismid (impressionism, estetism, sümbolism, juugend, art déco, ekspressionism, futurism) ning sünteeside otsingud;
• dekadents ja keeleuuendus.

 

Julgustame osalejaid liikuma ka fin de siѐcle’i dekadentsist väljapoole ja esitama ettekandeid, mis analüüsivad (uus)dekadentsi väljendusi

• sovetlikus, „sotsialistlikus“ ja postkommunistlikus kontekstis,
• nüüdisaegsetes kunstides ja esteetilistes teooriates,
• levikanaleis, pop- ja alternatiivkultuuris (televisioon, sotsiaalmeedia, mood, vastukultuurid).

 

Konverentsi peaesinejad on Tiina Abel ja Marja Lahelma (kunst), Kerri Kotta (muusika), Daniele Monticelli (tõlge) ja Jaan Undusk (kirjakultuur).

Palume saata ettekande esialgne pealkiri hiljemalt 15. detsembriks 2022 ning teese ootame 15. veebruariks 2023 aadressile utkk@utkk.ee. Plaanis on avaldada vähemalt üks ajakirja erinumber dekadentsist.

Konverentsi korraldavad Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinna Ülikool ning Eesti Kunstiakadeemia. Toetavate projektide hulgas on Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse uurimistoetus PRG1667 „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905‒1940“, Tallinna Ülikooli uurimistoetus PRG1206 „Tõlkimine ajaloos. Eesti 1850‒2010: tekstid, tegijad, institutsioonid ja praktikad“ ning Soome Akadeemia finantseeritud uurimistoetus „Cultural Amnesia and the ‘Golden Age’ of Finnish Art: Unravelling the Narratives of Finnish Art History, c. 1880s–1910“.

Kutsung PDF-failina