Dekadents kui teatav spirituaalne naturalism

Väljenduse ja stiili tasandil kombineeruvad nooruse ja vanaduse, ebaküpsuse ja üleküpsuse oksüümoronlikud esitused tungiks samaaegselt nii totaalsesse spirituaalsusse kui ka totaalsesse füüsilisusse. Tulemuseks on kõrge ja madala stiili halastamatu üksteise läbistamine, mis viib segunemiste, ambivalentside ja mitmesuguste emotsionaalsete ja afektiivsete vooludeni. Tuglas, kes rõhutas selliste segunemiste tahtlikkust, nimetas seda nähtust J.-K. Huysmansile toetudes „spirituaalseks naturalismiks“. Eri näidetele toetudes uurime narratiivseid ja visuaalseid strateegiaid, mis võimaldavad osutatud kombinatsioone ning selliste paradoksaalsete terminite implikatsioone nagu nietzscheliku naturalismiga seotud inetus ning tugevuse pessimism (Pessimismus der Stärke). Samuti huvitume ambivalentsetest afektidest ja emotsioonidest (ekstaas), negatiivsetest ja inetutest tunnetest (melanhoolia, pessimism, õõv) ning intensiivsete värvide sümboolsest tasandist, mis seostub omakorda emotsioonide ja allakäigu ning terviku lagunemisega.

Millist liiki seosed avanevad värvide, emotsioonide ja afektide põimumisel kui kõrvutada omavahel kirjanduse ja kunsti näiteid? Kuidas seostub see afektiivne taust Nietzsche „elu“ ja subjektiivsuse käsitusega kui afektide võitlusväljaga? Milline on kokkupuude Nietzsche baashüpoteesiga, et võimu tahe on afektiivsuse säilitamise alus ning tema eeldusega, et dekadents on eluprotsessi kui terviku vältimatu komponent?