Muutuvad identiteedid

Tuglase väitel tähistas 20. saj algus alles esimest faasi iseseisva eesti linnakultuuri tekkes, mistõttu uued sotsiaalsed kihistused ja identiteedid polnud veel paika loksunud või piisavalt eristunud. Ühelt poolt jääb esimese põlve linnaharitlase identiteet kinni agraarsesse tausta, mida kolonialistlike teooriate rassihierarhiate järgi määratleti kui primitiivset või „metsikut“; teisalt tunneb ta endas ära (suur)linliku dekadentliku kunstniku jooned. Ammu on viidatud ka sellele, et dekadentlik kirjandus ja kunst ei paku üksnes nõrku, feminiseerunud (sageli homoseksuaalseid) mehi või naisi, vaid seal on ka tugevaid, osaliselt n-ö maskuliniseerunud ehk nn uusi naisi, samuti (vähemalt pealtnäha) erakordselt „mehelikke“ mehi, kes sarnanevad rohkem või vähem nietzscheliku üleinimesega.

Kuidas ja mil määral toob ülal osutatud vastuoluliste identiteetide simultaansus „perifeersete“ väikekultuuride kunstiteostes esile individualiseerumise, mis iseloomustab nn tõusikukultuuri? Kas ja kuivõrd erinevad üksteisest feminiinsuse ja maskuliinsuse kujutised, mis seostuvad omakorda soo ja seksuaalsusega? Kas on võimalik teha vahet feminiinsel ja maskuliinsel primitivismil; kuidas seostub see nietzscheliku misogüünia ja weiningerliku seksismiga, millest viimast on selle perioodi eesti kultuuris ulatuslikult uuritud. Milliseid diskursiivseid liine rakendasid (eelkõige 20. saj kahel esimesel kümnendil) väikeste balti ja põhjamaa kultuuride kunstiinimesed põhjamaalase identiteeti konstrueerimiseks. Millal ja millistes olukordades tehti üldse spetsiifilised identiteedivalikud?

Loe ka kokkuvõtet vestlusringist „Kunsti ja kirjanduse koostööpraktikad Eestis 20. sajandi esimesel poolel“, kus Tiina Abel, Mirjam Hinrikus ja Jaan Undusk avavad modernistlike kunstnike ja kirjanike seoseid ja nende tööde kultuuriloolist tausta.