Urbaniseerumine kui tõulise muutuse kogemine

Voldemar Kangro-pool. Istuv mees, 1920-1925. Puulõige, koloreeritud värvipliiatsiga. EKM G 10729. Miks mees seda linna eemalt vaatab? On ta lummatud või hoopis võõrandunud linnast?

Friedebert Tuglase järgi iseloomustab eesti kirjandust „tõuvaimu defitsiit“ ehk erinevate žanrite ja representatsioonivormide (agraarsete, urbaansete, suurlinlike) ebateadlik kokku segamine, k.a kontakti puudumine mingi ürgse tuumaga. Paljude nooreestlaste ja soome dekadentlike kunstnike vaatepunktist viitas tõukarakteristikute puudujääk järsult võimendunud linnastumisele: autoritel, kes olid liiga äkitselt jätnud selja taha oma kodud külaühiskonnas ning suundunud (suur)linnadesse, puudusid (visuaalsed ja sõnalised) vahendid uue linnakeskkonna kirjeldamiseks. Selle tulemuseks oli Tuglase sõnastuses „mittetõuline“ või tõusiklik kirjandus, kiiresti muutuva eluga seotud karakterite ja situatsioonide teatud mõttes ebaadekvaatne kujutamine.

Kuivõrd teadlikult ja mis ulatuses kasutati stiili- ja karakteriloome tasandil tõu mõistet, kui püüti väljendada ülal osutatud ebaautentse taju, mis seoti omakorda nii kultuuriliste kui bioloogiliste üleminekuseisunditega? Kuivõrd hierarhiseeritud oli tollane tõu (rassi) terminoloogia? Milliseid kultuuriülekande protsesse, mudeleid ja meediumeid kasutati eelkõige just soome ja eesti tõu- ning tõusikukäsitluste kokkulangevusi silmas pidades?

Vaata ka virtuaalnäitust „Maastik linna ja vurlega“, mille teema on 19. ja 20. sajandi vahetusel hoogustunud linnastumine ja uueneva ühiskonna kogemine ning nende aspektide representatsioonid Eesti kujutavas kunstis (kuraator Lola Annabel Kass).