Dekadentsikonverentsi jätkuks: Noppeid Nietzsche tõlkijate vestlusringist

4.–6. mail 2023 toimus Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli konverents „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus“.

Konverents tõi kokku poolsada eri valdkonna uurijat, kes analüüsisid dekadentsi muutlikke ja kohati vastuolulisi tähendusi eri kunstiliikides ja ajajärkudel. Konverentsi lõpetas Nietzsche-tõlkijate vestlusring.

Vestlusringis osalejad ja nende tõlked

Jaan Undusk „Ecce homo“, 1996, katkendid 1991; Wagneri juhtum, ilmumas

Leo Luks „Fragmente nihilismist“, 2004; „Fragmente võimu tahtest“, 2014

Märt Põder „Tõest ja valest moraalivälises mõttes“, 2007

Jaanus Sooväli „Tragöödia sünd muusika vaimust“ (katkendid) 2007; „Tahtest“ (katkendid), 2011; „Sealpool head ja kurja“, 2017

Andres Luure „Moraali genealoogiast“, 2015

Egle Erik ja Henri Otsing „Viis eessõna viiele avaldamata teosele“, ilmumas

Ahto Lobjakas „Tahe võimule“, „Nõnda rääkis Zarathustra“, ilmumas

 

Veider ja kangelaslik tegu – Nietzsche tõlkimine

Noppeid Nietzsche tõlkijate vestlusringist 6. mail Tallinna ülikoolis toimunud konverentsil „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus“.

Leo Luks

Artikkel ilmus 4. augustil 2023 Sirbis

 

Leo Luks: Meenutage oma Nietzsche tõlkimise kogemust! Oli see võrreldes teiste tõlketöödega eriline, intensiivsem, rohkem väljakutseid pakkuv?

Jaan Undusk: Nietzsche on meie mälus selline autor, kes nõukogude ajal oleks olnud justkui keelatud. See tähendas tõepoolest seda, et tema „Zarathustra“ eesti tõlget aastast 1932 ei saanud antikvariaadist osta. Aga saksa keel ei kuulunud ametlikult nõukogude inimese kompetentsi. Seega võis Nietzsche (nagu ka mitme teise filosoofi, nt Oswald Spengleri) saksakeelseid algupärandeid Tallinna Mündi tänava antikvariaadis näha päris sageli. Hakkasin siis minagi ostma vanas heas Alfred Kröner Verlagis välja antud Nietzsche teoseid. Seal oli taskuväljaandena ilmunud tema tollane kättesaadav looming üheteistkümnes köites. Umbes pooled köited muretsesin endale ja lugesin neid üliõpilasena Tallinna–Tartu rongis. See oli siis algus.

Aga selles, et minust sai Nietzsche tõlkija, on süüdi hoopis Hasso Krull, kes istub tänagi meie seas. Me elasime perega tosin aastat Pikal tänaval sellises pisut boheemlikus korteris läbi kahe maja ja mitmel tasapinnal, kus tuli tihedalt kütta kolme ahju. Tuli perre üks laps, siis teine ja nõnda edasi. Ja siis, kui teine laps oli sündinud, tuli Hasso meile külla; olime tuttavaks saanud humanitaarseltsis Wellesto. Hasso toetas selja vastu ahju ja hakkas heietama sellest, et tahaks ikka asutada uut ajakirja (Vikerkaar oli juba eeskujuna olemas) – oma ajakirja nimega Eidos. Ja et selle esimene number peaks olema Nietzsche-number. Hasso ise tahtis selles kirjutada Jacques Derridast, tema tekstist „Nietzsche autobiograafia“, mis käsitles Nietzsche omaelulugu „Ecce homo“. Hasso arvas, et hea oleks, kui ta ei peaks Nietzschet tsiteerima Derrida kaudu, vaid eesti tõlkest. Ja et kas mina ei tahaks seda tõlketööd teha. Lõime käed, leppisime kokku, et tõlgin paar peatükki „Ecce homost“, eessõna, „Miks ma nii tark olen“ ja „Miks ma saatus olen“– just eriti neile viitas Derrida. Ja et ma sama 1989. aasta sügisel läksin Tuglase Seltsi stipendiumiga kuuks ajaks Soome, siis sai kõik teoks. Päeval töötasin Soome Kirjanduse Seltsi arhiivis, aga õhtuti tõlkisin Gisbert Jänicke korteris Käpylä linnaosas Nietzschet. Runebergi tänava antikvariaadist olin seks puhuks ostnud Nietzsche teoste Karl Schlechta toimetatud väljaande. Hasso ajakirjast ei saanud asja ja kogu lugu nihkus veidike edasi. Nii et Nietzsche-eri sai teoks alles ajakirja Vikerkaar 1991. aasta viienda numbrina, kus ilmusid nii minu tõlge kui ka Hasso artikkel, lisaks veel Ilmar Vene tõlgitud aforismid mitmest Nietzsche teosest.

Märt Põder: Tõlkisin „Tõest ja valest moraalivälises mõttes“, avaldati 2007. Seda oli Ilmar Vene 1997. aastal juba tõlkinud. Tegelikult hakkasin seda Nietzsche esseed lugema seetõttu, et kirjutasin bakalaureusetööd Platonist, mis lähtus Heideggeri Platoni-tõlgendusest, täpsemini, üritasin seda kritiseerida. Heideggeri Platoni-tõlgitsus lähtus oluliselt sellest, et filosoofia on lõppenud ja see mõte pärineb Nietzschelt. Isegi mu bakalaureusetöö pealkiri pärineb tegelikult Nietzschelt. See oli küll kreeka keeles, et ühelt poolt Platon, teiselt poolt Platon, keskelt kits või kimäär. Nietzschega oli mul palju tegemist Heideggeri Platoni-tõlgenduse tõttu. Esseed hakkasin tõlkima sellepärast, et tahtsin aru saada, et mis selle Nietzschega siis ikkagi on, et temast lähtuvalt saab öelda, et kogu õhtumaa metafüüsika on lõppenud ja mitte midagi pole mõtet enam vanal viisil uurida. See essee on vahelüli Nietzsche varaste teoste aja ja hilisemate teoste aja vahel. Ühelt poolt aeg, mil ta uuris varast kreeka filosoofiat, isegi plaanis sellest käsitluse koostada ja tagantjärele pidas ennast dekadendiks, ehk aeg, millele tagasi vaadates ta endale Schopenhauerist ja Wagnerist vaimustumist ette heidab. Ja teiselt poolt järgnev aeg, kus ta enda arvates sellest nii-öelda üle saab.

Huvitav on see essee seetõttu, et Nietzsche tegeleb seal epistemoloogiaga ja põhjendab oma filosoofiat niisugusel koolifilosoofia viisil, mille läbihammustamisega on paljud vaeva näinud. Tekib küsimus, kas see essee on abivahend või hoopis takistus tema filosoofiast arusaamisel. Mulle tundus, et see on abivahend, ja seetõttu tahtsin selle väga lähedalt läbi lugeda. Tõlkisin ta nii-öelda lause-lauselt järjest ära. Istusin mitte just rongis, aga Zavoodis, kui ma ei eksi, ja tõlkisin mingisuguste oma paberite peale ja panin siis ka internetti üles. Akadeemia toimetaja Jaan Kangilaski leidis ta sealt ja küsis, kas seda võiks avaldada. Ma midagi väga salapärast sellest esseest küll teada ei saanud, aga see on väga hea õpetlik, nii-öelda didaktiline essee.

Jaanus Sooväli: Nietzsche tõlkimiseni jõudsin õigupoolest toimetamise kaudu. Võis vist olla aasta 2004 või 2005, kui osalesin Andrus Tooli loengukursusel „XIX ja XX sajandi filosoofia“. Üks teos, mida kursuse raames lugesime, oli „Antikristus“, selle tõlge oli ilmunud 2002. aastal kirjastusseltsis Zeus. Ja Andrus Tool tegi meile seminaris päris kujukalt selgeks, et tegemist on „loetamatu tõlkega“. Kuidagi jõudis see jutt kirjastusseltsi juhatajani, kes vist arutas seda asja Tõnu Luigega, et tuleb ikkagi tekst kas uuesti tõlkida või põhjalikult ära toimetada. Ja Tõnu Luik tegi mulle ettepaneku, et toimeta ära. Olime Nietzsche filosoofiat koos mitmel puhul arutanud. Seda ma siis ka tegin. Veidi hiljem tõlkisin fragmente „Tragöödia sünnist“ ajakirjale Teater. Muusika. Kino. Need olid just need kirjakohad, kus visandati apolloonilisus ja dionüüsilisus. Ja veel veidi hiljem tõlkisin ajakirjale Akadeemia vaba tahtega seotud fragmente, kuni lõpuks jõudsingi „Sealpool hea ja kurja“ tõlkimiseni.

Luks: Jaanus, sa oled mõnevõrra erandlik eesti filosoof, sa oled akadeemiliselt edukas ja kirjutad palju rahvusvahelises teadusajakirjanduses – ka Nietzschest. Kuidas sulle tundub, kas tõlkimistöö – akadeemilises kontekstis on see ju nagu väheväärtuslik töö – on ära tasunud? Kas see on asi, mida soovitad noortele, kes millegagi süvitsi tegelevad? Või on see aja raiskamine, sest kindlasti jääb siis ju artikkel või paar kirjutamata? Läänes paljud filosoofid tegelevad muu hulgas tõlkimisega. Kuidas sulle see nüüd tundub?

Sooväli: Tõlkimine eeldab seda, et autori teksti, mida asutakse tõlkima, tuleb päris põhjalikult lugeda ja tundma õppida. Algteksti lausetest ja lõpuks kogu tekstist tuleb aru saada, vähemalt nii palju kui võimalik. Selles mõttes õpib tõlkides kõige paremini. Tõlkimine on seega igati soovitatav ja sellest on kahtlemata kasu ka akadeemilises töös.

Luks: Ja tõlkimise käigus tuleb ka uurimisideid?

Sooväli: Jah, märgatakse seoseid, mida võib-olla pealiskaudsel lugemisel ei märkaks.

Andres Luure: Eelneva jutu jätkuks: tõlkimisega on ka niisugune lugu, et tõlkimine kaugendab arusaamisest. Sest kui igast lausest aru saada, ei saa tervikust lõpuks mitte midagi aru. Nüüd, kui ma loen üle mitme aasta seda raamatut uuesti, hakkan juba aru saama, mis seal õigupoolest kirjas on.

Luks: See on sinu kogemus teosega „Moraali genealoogiast“?

Luure: Jaa, täpselt. Ja uskumatu, et kui seda lugeda eesti keeles, siis on ta ikka hulga paremini arusaadav kui saksa keeles, vähemalt minule. Mina teen seda põhimõtteliselt kõikide tekstidega: klassikatekste, mida ma loen, neid ma ühtlasi tõlgin, muidu ei saagi aru.

Marek Tamm tegi mulle ettepaneku tõlkida „Moraali genealoogiast“. Tema arvates pidi see raamat eesti keeles olemas olema. Nietzsche puhul erandlikult ei olegi see aforismikogu, seal on kolm väikest traktaati, kus on mõttelõng jälgitav. Minu jaoks oleks ta veel jälgitavam, kui seal oleks vähem retoorikat. Aga siiski, seal saab mõttelõnga koostada.

Aga tõlkimine ise oli väga vaevaline. Kohati oli raske aru saada, mida Nietzsche silmas peab. Kui tuli appi toimetaja Tiiu Relve, siis sain mõned asjad tänu temale selgeks.

Henri Otsing: Ma ütlen kõigepealt uuesti seda, mida Andres ütles. Ütlen nii, kuidas mina saan aru „arusaamisest“. See on nüüd vastuoluline väide, aga tihtipeale, kui keegi ütleb, et „ma sain sellest autorist aru“ – eriti kui tegemist on filosoofiaga või teatud autoritega, no näiteks kui keegi ütleb, et „ma sain Heideggerist aru“ –, siis mul tekib sügav usaldamatus selle inimese vastu. Minu arust on isegi oht, et näiteks Heideggeri filosoofia ja teatud tähenduses „arusaamine“ on omavahel vastuolus. Tõlke sees on mingisugune määramatus, mingisugune noh … et sa ei kompa oma tõlke tõlgenduse piire – see on vist loomulik osa asjast. Mulle tundub, et tõlkija ümber on alati mingisugune ähmasus ja see mõte on vist kõigile vastuvõetav. Äkki Egle räägib sellest, mida me päriselt tegime?

Egle Erik: Meie võtsime Tartu ülikoolis seminari, mida andis James Pearson Nietzsche teosest „Lõbus teadus“. Saabus aeg mõelda seminari arvestuse peale ja siis ma poole kõrvaga kuulsin, kuidas Henri pakkus õppejõule, et äkki ta võiks hoopis midagi tõlkida – näiteks sedasama teost, mida me lugesime. Mõtlesin, et ma ju oskan ka saksa keelt, et ma tahaksin ka tõlkida. Ja siis James ja Jaanus arutlesid, et mida me võiksime tõlkida, ja nii jõudsime „Viie eeskõne“ juurde.

Otsing: „Viis eestkõnet viiele kirjutamata raamatule“ on ülivarajane Nietzsche. Miks Jaanus selle meile ette söötis, seda peab temalt küsima. Aga ma lisaks veel tähelepaneku, et kui „Tragöödia sünd“ välja arvata, siis taasiseseisvunud Eesti Nietzsche-tõlgete kronoloogia on vist enam-vähem täpselt vastupidine Nietzsche kirjutiste kronoloogiale. Me alustasime täiesti lõpust ja nüüd jõuame täiesti algusesse.

Ahto Lobjakas: Mul ei olegi rohkem midagi öelda kui seda, et tegemist on väga isikliku projektiga. Ma arvan, et teatud tasandil peavadki kõik need tõlked olema isiklikud. Henri jutust põrkudes läheksin edasi mõttega arusaamisest ja muust sarnasest. Iga tõlkija läheb tõlgitavaga teatud hübriidiks kokku ja tekib selline uus homonkulus. Mõnikord on ta elujõuline, mõnikord ei ole, aga elujõulisus tegelikult ei mängi mingit rolli. Inglise keeles on ütlemine, et ma teen seda sellepärast, et ma saan või võin. Because I can – kas ta on ’võin’ või ’saan’? Minu puhul see igal juhul kehtib. On niimoodi juhtunud, et ma olen kakskümmend aastat elanud indoeuroopa keeltega ja keeltes. Tõlkimine on minu jaoks – jällegi vabandust, et see on väga isiklik, aga teistmoodi ma enam ei oska – selline enese rekonstrueerimise või rekonstitueerimise protsess, tagasitulek indoeuroopa keeltest millessegi, mida ma enam ei tunne ära teatud mõttes. Ja mõlemal pool seda piiri käimine on see, mida mulle meeldib teha. Õnneks on selle tegevuse üks definitsioone tõlkimine, millega saab kutsutud olla ka sellistele toredatele ümarlaudadele, nii et aitäh.

Luks: Mina olen tõlkinud kaks korda Akadeemiasse valimiku fragmente hilise Nietzsche Nachlass’ist, nagu seda nimetatakse, pärandist. Muidugi paljud neist on natukene modifitseeritud kujul olemas ka „Võimu tahtes“. 2004. aastal ilmus tõlge nihilismifragmentidest – mis oli tehtud, just nagu Jaanus või Andres rääkisid, niisuguses iseõppimise kontekstis. Kui ma kirjutasin 1999. aastal bakalaureusetöö Nietzsche nihilismist ja hiljem jätkasin teiste autorite varal ka magistritöö kirjutamist, siis ma peaaegu ei osanud võõrkeeli, oskasin ülihalvasti. Ja kuna see Nietzsche nihilismikäsitlus mulle ette anti, siis ma pidin selle Colli ja Montinari 15-köitelise väljaande lihtsalt läbi lappama ja nihilismi märksõna otsima, sest selles õppeversioonis ei olnud ka sisuregistrit – on ainult nimeregister. Nihilismi märksõna ei saanud otsida ka. Ja ei olnud mul ka seda faili, mis mul tänapäeval on, selle kohta, kuidas Nachlass „Võimu tahtega“ suhestub, et mõnda teist, näiteks inglise tõlget kõrvale vaadata. Ma siis pusisin selle saksa keelega selleks, et tsitaate oma diplomitöösse panna.

Niimoodi need toortõlked valmisid. Ja ma ei mäleta, kuidas see julgus mind tabas, et need tõlked ikkagi ka avalikustada. Ju ma mõtlesin, et ma olen nii palju tööd teinud ja vaeva näinud, et võiks natukene veel teha. 2002. aastal, magistritöö järel, olin just sellises elufaasis, et pidin kogu aeg midagi avaldama, kuskilt honorari teenima, et kapitalismi viljastavates tingimustes õppejõuna elatuda. See oli üks sellelaadseid projekte. Ma piinasin oma toonaseid tuttavaid. Näiteks hea keeleoskaja Kuldar Traks aitas mul tõlget üle vaadata, enne kui ma üldse läksin Akadeemia toimetusse. Toimetaja Jaan Kangilaski oskab ju saksa keelt hästi. Sellel asjal on veel puänt: kuigi ma olen keele alal täielik võhik ja tagantjärelegi leidsin oma tõlgetest mingeid vigu, siis suure üllatusena pälvisin Akadeemia tõlke aastaauhinna.

Teine tõlge võimu tahte fragmentidest sündis vaidlusest Jaanusega, kes oma tahtefragmentide tõlke kaassõnas Akadeemias kirjutas, et võimutahe pole Nietzschel üldse oluline mõiste, umbes niimoodi.

Sooväli: Mitte kõige olulisem!

Luks: Noh, ütleme igatpidi alavääristas seda, muu hulgas osutades mu enda nihilismifragmentide tõlke järelsõnale: „Möödaminnes võib ütelda, et suurem osa tänapäeva tõlgendajatest ei omista võimutahtele mingisugust keskset kohta Nietzche mõtlemises“ (Akadeemia, nr 5, 2011, lk 903). Siis ma mõtlesin, et Nietzschega asi nii lihtne pole ja tegin väikse valimiku võimu tahtest. Muidugi 2014 oli Nietzschel ka ümmargune sünniaastapäev. Siis me tegime Akadeemiaga sellise pool-erinumbri (10/2014).

Liigume järgmise alateema juurde. Nietzsche ei ole ju mingisugune tehniline autor, nagu näiteks Frege. Kuidas lahendada tõlgetes pinget: ühelt poolt filosoofiline rangus, tehniliste terminite loomine, nendest kinnipidamine, ja teiselt poolt stiil – Nietzsche on ju üks särav saksa stiili­meister. Kuidas tõlkida nii, et ka tõlge oleks eesti keeles säravas stiilis? Nietzsche ise kirjutab: „See, mida on kõige keerulisem ühest keelest teise tõlkida, on tema stiili tempo: selle põhjus lasub rassi iseloomus, füsioloogilisemalt kõneldes, tema „ainevahetuse“ läbilõiketempos. Esineb ausalt mõeldud tõlkeid, mis on peaaegu võltsingud, originaali tahtmatud labastamised, lihtsalt seetõttu, et polnud võimalik tõlkida originaali vaprat ja lõbusat tempot, mis sööstab ja aitab üle kõigest ohtlikust asjades ja sõnades …“ („Sealpool head ja kurja“, § 28).

Nõnda räägib tõlkimisest Nietzs­che ise. Kes tahaks selle suurprobleemi üle mõtteid vahetada?

Sooväli: Mingis mõttes on see tõlkimise enda paradoks. Sõnakuju või sõna ennast ei saa ühest keelest teise üle kanda. See, mis tuleb üle kanda, on ikkagi tähendus. Aga tähendus on alati seotud tõlgitava keele materiaalse tähistaja külge. Ja siit tekibki paradoks: ühelt poolt tuleb tõlkida teksti tähendust, teiselt poolt ei ole see tähendus aga mitte kunagi puhtalt tõlgitav, sest see on alati seotud materiaalse tähistajaga. Sõnaga: oma keeles tuleb leida need tähistajad (kusjuures need moodustavad ju alati süsteemi), mis mingil viisil selle tähenduse edasi annavad, kuid alati just „mingil viisil“. Selles mõttes on tõlkimine kindlasti alati tõlgendus, selles ei ole kahtlust.

Aga mulle tundub, et sageli võetakse seda liiga lihtsalt. Loomulikult on iga tõlge tõlgendus, aga seejuures ei tohi kunagi loobuda täpsuseideaalist. Eriti siis, kui me räägime filosoofia tõlkimisest. Ilukirjanduses on olukord natuke teine. Luule tõlkimisel on ka olukord natuke teine. Aga filosoofia puhul peame ikkagi püüdlema täpsuse poole. Samas, ja loomulikult eriti Nietzsche puhul, ei tohi me siiski unustada seda kirjanduslikkust, retoorilisust, stiili, kõlalisust ja muud, mis seal on. Ja see stiil on vohav, voolav, mänglev, idiomaatiline. Selles mõttes Nietzsche tõlkimine ei ole vist kõige lihtsam ülesanne.

Otsing: Ma selgitan, kuidas Jaanus meie tekste aitas toimetada. Me olime oma tõlked enda arust valmis teinud, saatsime need Jaanusele ja siis ta kutsus meid oma kabinetti. Me võtsime eestikeelsed tõlkemustandid ette. Ta hakkas lugema, et ahah, siit läheb enam-vähem, siis aga jõudis mingisuguse kohani, kus ta järsku tundis, et peab võtma saksakeelse allikteksti kõrvale. Ja tuli välja, et seal kohas oligi tõlkes viga. Selline Nietzsche-tunnetus, et sa ilma allikteksti mäletamata-lugemata suudad ära tabada selle, kus Nietzschest eemale või mööda astutakse … Minu silmis on see enam-vähem üliinimlik võime, Übermensch’lik võime. Ma kujutan ette, et täpsus, mida on sellise ülikvaliteetse tõlkimise jaoks vaja, on nõudnud aastakümneid tööd.

Undusk: Kui võtta ette Nietzsche autobiograafia, mille kunagi tõlkisin, siis tuli kõigepealt kätte saada kontseptuaalne põhijoon. See on pihtimuslik autobiograafia. Aga see ei ole mitte kristlik pihtimus, vaid selle vastand. Pihtimus kristlikus mõttes on ju Augustinusest alates suuresti enesepiitsutus, kus inimene tunnistab oma patte, kahetseb neid, võtab otsuse end parandada. Nietzsche teeb midagi vastupidist: ta vaatab tunnustavalt tagasi oma elule, räägib sellest, kui aus, pühendunud ja tulemuslik ta on olnud, selgitab, mida väärtuslikku ta on saavutanud – viinud inimkonna ideedeajaloolisse murdepunkti. Nietzsche pihib nagu teadlik antikristlane, lähtudes äratundmisest, et õigem on oma tehtut tunnustada (eriti kui teised sellest aru ei saa!) kui ennast alandada ja piitsutada. Esmalt näib see kõik hullumeelse monoloogina, aga tagasivaates on Nietzsche hoiak osutunud prohvetlikuks.

Põhisõnum on kokku võetud teose viimases lauses: „Kas mind on mõistetud? – Dionysos ristilöödu vastu …“ („Ecce homo“, lk 148). See on dionüüsiline, isegi jõhker elujaatus Jeesus Kristuse kahetsusõpetuse vastu. Kui see põhisõnum on selgeks saanud, siis ei eksi ehk tõlkides väga palju. See annab niidi ka segasemaks jäävates kohtades. Sellest tuleneb teksti tempo ja retoorika. Nietzschel on paatos ja paradoks sõnumi osa. Sellest ratsionaalset iva välja prepareerides võib osa sõnumit kaotsi minna. Ja veel: võideldes ei solva Nietzsche oma vastast. Tema täpsed löögid pigem austavad vastast. Vaadake, milliseks mütoloogiliseks suuruseks tõstab ta oma elu kõige problemaatilisema inimese – Richard Wagneri.

Ehkki Nietzsche ei kasuta nii-öelda filosoofilist täppiskeelt, olen püüdnud tema tekstides üht ja sama sõna või väljendit tõlkida ühe vastega. Aga et Nietzsche armastab tungida keele sisemusse ja panna kõnelema selle ajaloolisi kihistusi, sõna eri koostisosi, siis tuleb ka sellega arvestada. Näiteks üks tsitaat „Ecce homo“ tõlkest:

„Kas mind on mõistetud? [—]. Katte eemaldamine kristlikult moraalilt on sündmus, millel ei ole võrdset, tõeline katastroof“ (lk 146).

Siin ma tõlkisin – see oli paaris teises kohaski nõnda – nii-öelda etümoloogiliselt. Saksa keeles on siin põhisõna Entdeckung, mis tähendab ’avastamine’, niisiis kõneldakse kristliku moraali „avastamisest“. Aga tundus, et siin räägivad kaasa mingid arhailisemad kihid. Decken tähendab ju ’katma’ ja ent-decken sellele vastanduvat tegevust, ’katet maha võtma, paljastama’, nii et ’kristliku moraali avastamise’ tõlkisin ma siin ja ühes teises kohas hoopis ’katte eemaldamiseks kristlikult moraalilt’, tundus olevat adekvaatsem.

Püüdsin tõlkimisel teha Nietzsche hoogsast tekstist ka hästi loetavat ja sisendavat eestikeelset teost. Tahtsin, et kui eestlane seda loeb, siis ta saab aru, miks on selle näiliselt veidra loo taga äärmiselt tõsiseltvõetav filosoofiline inspiratsioon, elu ja surma küsimus mitte ainult Nietzschele, vaid võib-olla ka meile. Kes tahab aus olla, see ei pea kartma isegi avalikkuse ees lolliks jääda.

Luure: Minu meelest on Jaan Unduskil Nietzsche tõlkimine kõige paremini välja tulnud.

Sooväli: Olen täiesti nõus. Ja rõhutaksin just eriti seda järelsõna, see on üsna erakordne käsitus. Aga loomulikult see tõlge ise ka, Jaanil on see tõesti väga hästi välja tulnud.

Luks: Ma tooksin esile ka sellise kultuuriloolise küsimuse: mida me tõlgime, mis järjekorras me tõlgime, mis ajahetkel – see mõjutab ju ka meie mõttekultuuri. Nüüd taasiseseisvumise järel me tõlgime tagantpoolt ettepoole, nüüd tuleb „Tahe võimule“ („Der Wille zur Macht“), mis on päris hiline Nietzsche. Aga Nietzsche tõlkimine algas päris XX sajandi algul „Zarathustrast“, mis ju on teatud mõttes loomulik valik. Teisest küljest läks käibele kirjanduslik kaanon, Nietzsche kui kirjanik. Näiteks „Zarathustra“ „Öölaulu“ on eesti keelde tõlgitud viiel korral.

Kuskil suuremas kultuuris võib-olla võetaksegi kogutud teosed, hakatakse esimesest köitest pihta ja tõlgitakse järjest. Meil on selline eklektika. Annaksin nüüd Ahtole sõna. Meie viimase kolmekümne aasta kohta on sul kindlasti mingi kultuuriline tunnetus olemas ja oled ka ise hilist Nietzschet tõlkinud.

Lobjakas: Mulle tundub, et siin kehtivad teatavad printsiibid, mis ei muutu sõltumata sellest, mis sajandil me elame või mis sajandil me Nietzschet loeme. Ja Nietzsche ise oleks võib-olla arvanud, et ta on ilmaasjata elanud, kui teda loetaks nagu midagi kasutatavat, et võtame siit midagi ja saame midagi enda rahvuskultuurile, näiteks. Nietzsche, ma arvan, oleks arvanud, et ta on ilmaasjata elanud, kui lugeja ei oleks sõna otseses mõttes vaimustusest pikali kukkunud. Selleks et teda lihtsalt lugeda niimoodi millegi muu kõrval või millegi muu jaoks – ma kahtlen, et see oli tema eesmärk. Nietzsche teeb eriliseks põlemine. Ja selle leegi tabamine, selle leegi hindamine on, ma arvan, Nietzsche puhul kõige olulisem – ja mitte ainult Nietzsche puhul, vaid iga suure filosoofi puhul. Mulle tuleb ette Heidegger, kes elu lõpuni kurtis, et temast ei saa mitte keegi aru. Jutt ei käinud siin ju inimestest, kes lugesid läbi teiste keelte võib-olla viletsates tõlgetes – aga aru ei saanud sakslased, kes rääkisid ja mõistsid oma keelt perfektselt, filosoofid ei saanud aru. Ja Nietzschega on samamoodi. Kust võtab Heidegger kõik need „ainsad“ ja „harvad“ ja „üksikud“ ja nii edasi, millega ta mängib? Need on Nietzschel juba olemas ja see käib asja juurde. Heidegger armastab öelda seda, et tema teed keegi teine käia ei saa, ja igaüks, kes mõtelda tahab, peab käima oma teed. Ja tõlge on teatud mõttes sellesama tee käimine ja väga oluline minu arvates ongi seda teed mitte käia lihtsalt teist korda ja halvemini, vaid ikkagi püüda see hübriid teha millekski juba kolmandaks või vähemalt millekski eriliseks, millel on oma rääkimise jõud või midagi sarnast. Tõlge peab selle poole püüdlema ja mõistmist, ma arvan, hinnatakse üle. Kui „Zarathustrast“ oleks kohe aru saadud, siis oleks see väga lühike raamat olnud, et „tuli mäest alla ja läks tagasi üles“. Aga et palju temast aru ei saadud, on teatud mõttes ju selle raamatu mõte.

Põder: Mulle tundub ka see teiste jaoks tõlkimine imelik ettevõtmine, ma ei kujuta päriselt ette, mida see tähendab. Et olen publiku jaoks valmistanud selle materjali ette? See kõlab nagu väga tarbe­tõlge, et peaks olema sujuvalt tarvitatav ja arusaadav. Et kui on mingi asi, millest arusaamiseks on mul vaja pingutada ja võib-olla on mul valik saada asjast aru ühtemoodi või teistmoodi, aga ma täpselt ei tea, kuidas, siis tõlkimise protseduur sunnib mind panema kirja mingi ühe variandi: nüüd ma otsustasin nii. Muidugi võin ma enda märkmetesse panna kirja ka mitu varianti, aga tüüpiliselt neid Akadeemias või kuskil raamatus ei avaldata. Tõlkimine niisuguse välise eesmärgiga ei olegi väga tehtav ja selles mõttes iga tõlge mõtleb sellesama mõtte uuesti läbi mingis uues ajas ja uue inimese poolt. Selles mõttes on isegi hea, kui tõlked on üpris erinevad, isegi programmiliselt erinevad. Kui tõlge pole väga hea, siis pakub see vähemalt inspiratsiooni võrdlusteks.

Ja ma vaatasin seda Nietzsche esseed, mida ma tõlkisin enda huvides, ainult enda jaoks – mul oli see luksus. Selles essees Nietzsche kirjeldab ka oma skepsist keele suhtes, kuidas esimene samm on see, et mingi teadmata x ärritab meie närve, sellest tekib kujutis kuskile teadvusse ja siis me väljendame seda häälega, sõnaga. Kui me mõtleme selles kontekstis tõlkimise peale, siis mida me üldse tõlgime? Nietzsche teksti? Nietzsche mõtteid? Tegelikkust? Mingit probleemi tegelikkuses? Ma arvan, et kui tõlkijal on luksus kõigi nende asjade peale mõtelda, tuleb sellest väga hea tõlge.

Nietzsche võrdleb siin tekstis mõistete, sõnade loomist ehitamisega; vaatleb ka mesilast ja ämblikku ja võrdleb inimest ämblikuga, kes enda kehast väljutab seda ollust, millest tekivad mõisted, justkui ämblikuvõrku, erinevalt siis mesilasest, kes seda kuskilt korjab. Inimene on seal väga kangelaslik. Nietzsche tõlkimine on ilmselt samasugune veider ja kangelaslik tegu. Nagu iga tõlkimine, aga eriti filosoofia, võib-olla eriti Nietzsche tõlkimine, kus me iseendast loome mingisuguse mõiste­struktuuri ja paneme selle teistele vaatamiseks välja. Võib-olla on natuke piinlik. Võib-olla natukene huvitav, aga alati on see pingutus. Ja võib-olla on hea, kui seda pingutust on ka näha, sest sellest on õppida ka teistel.

Järgnevalt arutleti Nietzsche keerukate mõistete tõlkevastete, sh erinevate käibivate tõlkevastete üle: antikristlane/antikristus, võimutahe / võimu tahe / tahe võimule, üli­inimene/üleinimene jt. Jaanus Sooväli tegi ülevaate tõlke­vigadest „Antikristuse“ 2002. aasta väljaandes. Järgnes diskussioon publikuga, mis kohati kasvas vaidluseks, näiteks Eduard Parhomenko rõhutas tõlkija vastutust, et tõlkimine ei käi pelgalt oma lõbuks, vaid ennekõike lugejate, sh tudengite jaoks. Paraku lõpetas enne kõiki neid mõttekäike koostöö vestlust lindistanud diktofon. Vaevalt Sirbi lugejatelgi jätkuks jaksu kõikidesse nüanssidesse süveneda.