Kirjastuselt Varrak on ilmunud Jaan Unduski proosakogu „Kuum. Novelle. Vienna. Kogutud proosa”. 

Raamat sisaldab romaani „Kuum. Lugu noorest armastusest” (1990, Betti Alveri kirjandusauhind) ja seitset novelli, mille seas on ka 1986. aastal teravaid vaidlusi põhjustanud „Sina, Tuglas” (Friedebert Tuglase novelliauhind 1987). Köite lõpetab esmakordselt ilmuv pikem proosakatke „Vienna”.

 

Muide, leheküljelt 224 leiab sellise katke:

Sest nüüd vingerdasid tema ümber pahaendeliselt umbrohuväädid, kord mingite toekamate putktaimede najal, end inimesesuurustesse puhmastesse kuhjates, kord hargneva vaibana vabale maale peale tungimas, enese all liisuvaid lompe varjates. Ta ei kärsinud otsida puhtamaid teid maltsmandrite vahel, liiglihavuse hais käis nagunii üle ta pea ja putked lõhkesid iseenesestki vesise peeretusega. Ta sumpas päris valimatult rudinal murduvate vesiväätide seas, hoolimata sellest, et kingad vajusid üleni sooja soppa. Ja pükste tihe riie oli põlvedeni veest raske. See oli tõeline maltsrand. See oli jõuline dekadents. Eluline, haarav dekadents.