Janar Ala dekadentsikonverentsi jätkuks: Hundina sind pureksin, allakäik!

KULTUURIS KUUM: Hundina sind pureksin, allakäik!

Janar Ala

Artikkel ilmus 13. mail 2023 Postimehes

 

• Tallinnas peeti dekadentsi konverentsi
• Ettekäände andsid Oscar Wilde ja William Butler Yeats
• Dekadentsi varje on nähtud Alveri, Underi, Tuglase, Tammsaare loomingus

Dekadentsist ei pääse. Allakäik, langemine, kuhtumine. Ilmselt lisab suve saabumise ootus sellele veel kontrasti.

Tallinnas peeti eelmise nädala lõpus kolmepäevane dekadentsikonverents; Loomingu Raamatukogus ilmus Oscar Wilde’i „Salomé“ (Linnar Priimäe tõlkes, mille ta tegi 1993, kui seda Vanemuises lavastas); „Hieronymuse“ sarjas anti välja Nobeli preemia laureaadi William Butler Yeatsi kogumik „Sümbolid“, mis sisaldab nii luulet kui ka esseesid. Yeatsi side hardcore dekadentsiga on küll mingis mõttes kaugem kui Wilde’il, aga siiski piisav, et olla arvestatud.

Selle põhjal aja vaimu kohta üldisemaid järeldusi tegema hakata oleks muidugi… liialdus. Seega dekadentlik. Et ongi nüüd selline tendents ja midagi on õhus ja tunda on kõrbenud vinet. Aga õhus pole midagi. Kõrbenud vinet ka pole.

Pole põhjust arvata, et ühe tõlkeraamatu ilmumine tänapäeval eriline kultuurisündmus oleks ja mingisuguseid horisonte muutma hakkaks. Et käiakse, raamat taskus, ja kui kedagi nähakse tänaval vastu tulemas (isegi kui see inimene on võõras), siis loetakse talle sealt õhinaga midagi ette. Selline lootusetus on muidugi väga dekadentlik, selles mõttes, tõsi, elame dekadentlikul ajal. Pole põhjust arvata, et miski väga kuhugi mingit märki jätaks.

Kõneldi, peeti ettekandeid. Teemadeks olid teiste hulgas Nietzsche (kogunesid ka Nietzsche tõlkijad, seda show’d ma kahjuks ei näinud), Wilde’i „Salomé“ tulemised, Tammsaare (konverentsi peakorraldaja Mirjam Hindrikus rõhutas dekadentlikke jooni Tammsaare loomingus), Jaan Oks (kes ennast eesti kirjanikest ainsana puhta dekadendina oli määratlenud), Betti Alver (varajane Alver), Marie Underi „Sonetid“, keelekriis jne. Kui postitasin Facebooki, et selline konverents toimub, siis küsiti, et kas päriselt. Ju siis tundus selline probleemipüstitus uskumatu.

Ja nagu ikka – mida rohkem ettekandeid kuulata, seda segasemaks kõik muidugi muutus. Hakkas jääma mulje, et „dekadents“ võib öelda enam-vähem ükskõik mille kohta. Vahepeal vaieldi. Ettekandes väideti ühte, kuid saalis istuv ettekande objekt leidis, et tegelikult on asi hoopis üsna vastupidi. Sellist asja on meeldiv jälgida.

Nagu on meeldiv jälgida ka, kuidas selline keeruliselt määratletav ja kohati tumedalt müstiline nähtus nagu dekadents muutub akadeemilise uurimise objektiks. „Kuidas perverssuse kuradist tehakse ajaloo ingel,“ nagu on öelnud kord kirjamees. Kuuldavasti on see juhtunud viimase paari-kolmekümne aasta jooksul. Märt Väljataga kasutas oma ettekandes, äkki isegi torkena, väljendit „akadeemiline dekadentsitööstus“.

Akadeemilisusega seoses olgu mainitud seegi, et eelmise aasta algusest sai Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses alguse viieaastane teadusprojekt „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905–1940“, mida juhib samuti Mirjam Hinrikus.

Üks dekadentlikumaid olukordi vähemalt minu jaoks oli konverentsil see, kui teaduste akadeemia pööningult alla tuldi, et veeta veidi jõudeaega, aga natuke valesti mindi. Mitte sinna, kus oleks oodanud lohutav väljapääs, vaid ikka keerdtreppi mööda alla ja alla. Kollektiivil tekkis teekonna arenedes küsimus, kas jätkata allakäiku või otsida neid maisemaid uksi. Otsustati viimase variandi kasuks.

 

Liiderlik hiljasaabunu

Mis see dekadents siis on ja mida ta tahab? Kõigepealt võiks vist öelda, et ta tahab alla käia, mädaneda, hääbuda. Kui tahta tänapäeval tänaval dekadenti näha, ei pruugi tal eraldusmärgina seljas olla sametjakk või siidpidžaama, vaid teda võib ära tunda ka ebamaiselt kiiskavast lateksist.

Näiteks dekadentsikirjanduse juhtivate teemadena on toodud välja selliseid: languse, mandumise jaatus, haigus, eluenergia nõrgenemine, tahte halvatus, morbiidsus, kunstlikkus, erootika, maailmaviha, elukaugus, üksildus, femme fatale, dändi jne. Kui 19. sajandi esimesel poolel kasutati seda Victor Hugo ja romantikute puhul laiemalt negatiivses tähenduses, siis sajandi teisel poolel võeti see positiivsemana omaks. Või niivõrd-kuivõrd. Samas totalitaarsetes riikides (Nõukogude Liidus, Natsi-Saksamaal) oli see levinud sõimusõna.

Eelkõige võiks dekadentidest rääkida 19. sajandi lõpu tööstusriikides, keskpunktiga muidugi Pariisis, aga ka Viinis või Londonis. 1920ndatel ka Berliinis (vahetult enne natse). Aristokraatia hääbus ja massiinimene tungis peale, „haisvad sokid jalas, polüübid ninas, rusikas õieli: „Anna raha! Anna raha““.

Neid aegu iseloomustasid kõikvõimalikud vaimsed kriisid, seniste väärtuste ümberhindamine (Nietzsche) ja siis rohkem või vähem valulik reaktsioon sellele ümberhindamisele (dekadendid). Berliin on muidugi dekadentsikeskus praegugi. Nüüd tegutseb seal neodekadent ja polüübid-ninas-massiinimese eest saab pageda näiteks klubisse Berghain. Kui sinna muidugi sisse lastakse. Kui turvamees sind massiinimeseks tunnistab, siis sisse ei pääse.

Juhtivdekadendi Charles Baudelaire’i kohta kirjutab kriitik Paul Bourget 1883. aastal nii: „Ta sai aru, et on saabunud hilja, vananevasse tsivilisatsiooni, kuid selle asemel et oma hiljaksjäämist kahetseda, nagu La Bruyère või Musset, tekitas see temas vaimustust, võiks peaaegu öelda, austust.“

Bourget jätkab: „Nii nagu enamikus tema luuletustes leidub katoliiklike rituaalide atribuutikat, leidub neis ka Pariisi patuelu atribuutikat.“ Nii et religioon ja „patuelu“ koos.

Kohati tundus mulle, et konverentsil jäid dekadentsi käsitlustes kõlama pigem eetilised toonid: et kuskil on väljapääs, see on kõigest vaheetapp, dekadent sukeldub langusesse selleks, et sealt uue ja puhtamana võiks tõusta.

Samasugust eetilist, taassündivat printsiipi kannab endas Baudelaire’i kõrval teise tähtsama prantsuse dekadentliku kirjaniku Joris-Karl Huysmansi isik ja looming või vähemalt tõlgendus sellest. Tema suur fänn on konservatiivide lemmikkirjanik Michel Houellebecq. Huysmansi tuntuima teose „Äraspidi“ (1884, eesti keeles 2013) peategelane krahv Des Esseintes on aadlisuguvõsa viimane võsu, kes Pariisis elades tunneb kohutavat tüdimust. „Mida ta ka ette ei võtnud, kohutav tüdimus rusus teda.“

 

Mida teha mööblita?

Ta otsustab Pariisi lähedale maakohta elama minna, kuhu loob endale „kunstliku paradiisi“ (kasutagem jälle seda nii dekadentsi kui ka popkultuuri kontekstis paljukasutatud Baudelaire’i veini- ja hašiširaamatu pealkirja.) Muuhulgas ehitab ta endale parfüümioreli ja proovib kilpkonna kilpi kalliskividega kaunistada. Kilpkonn küll sureb selle tagajärjel. Ka matab Des Esseintes ennast kaasaja labasuse eest hilisantiigi kirjandusse. Hiline Rooma, allakäiguaegade kirjandus, perverdid tegutsevad. Baudelairegi hindas väga hilisantiiki, selle ekstsesse ja loojangukuma.

Mõnes mõttes võtab dekadendi ülima ilutaju, mille väljundiks võib olla ka koleda või kurioosse, kindlasti millegi väga spetsiifilise otsing, suurepäraselt kokku üks lõike sellest raamatust: „Ja võib-olla oli ivake tõtt tema teoorias, mille järgi teisejärguline dekadentsikirjanik, küll isikupärane, ent ebatäiuslik kirjanik, suudab nõriseda erutavamat, isuäratavamat, teravamat palsamit kui sama ajastu suur, tõeliselt täiuslik kirjanik. Tema meelest võis leida neist rahututest katsetustest kõige teravamaid tundeliialdusi, kõige morbiidsemaid psühholoogilisi kapriise, kõige äärmuslikemaid keeleliialdusi, mis viimses üleskruvituses pidid kord veel kätkema tunnete ja mõtete kihisevaid soolasid.“

Arst soovitab lõpuks Des Esseintes’il siiski inimeste hulka tagasi pöörduda. Huysmans ise tundis pärast «Äraspidit», et on jõudnud millegi lõppu, ja ta ette laotas ennast radikaalne küsimus: kas tappa ennast või pöörduda usku? Ta otsustas teise valiku kasuks.

Eesti keelde vahendasid Baudelaire’i kõigepealt nooreestlased (Gustav Suits ja Johannes Aavik), nemad ju tahtsid Euroopasse ja Euroopa osaks peeti dekadentsi. Peetakse siiani.

Neil sajandialguse aegadel hoiatas Anton Jürgenstein: „Baudelaire ja Verlaine kultura hävitab meie talust tulnud mehed vaimuliselt, nagu põletatud viin indiaanlased kehaliselt. Meie algavas ja idanevas, noores ja värskes kulturas pole nende tundmuste ja prätensionidega midagi peale hakata, mis Seine äärest ilma seedimata vastu võetakse ja nagu nad meile Prantsuse lillekimbust – vabandage mu talupojasust! – buketist vastu lõhnavad.“

Eesti muidugi on dekadentsi mõttes raskestiaimatav koht. Eestlastel oli ajalooga nagu oli, samuti mööbli või uhkete hilisantiigi köidetega. Aga vaimumaailmas saab õnneks välja mõelda. Ja dekadent väljamõeldistes elabki. Mõelgem kasvõi Wilde’i mõjukale esseele „Valetamise allakäik“, kus ta valetamise ütleb olevat kunsti essentsi.

Nii on dekadentsi varje nähtud Alveri, Underi, Tuglase, Tammsaare jt loomingus. Tammsaare ju tõlkis 1922 Wilde’i „Dorian Gray portree“, dekadentsi ühe võtmeteksti. Meenub (just-just, ajus midagi pahvatab), et Underi ja Adsoni juures tarvitati 1920ndatel vahel vist isegi kokaiini.

Muidugi oli dekadentsipotentsiaali rohkem baltisakslastel. Andreas Kalkun pidas konverentsil ettekande pealkirjaga „Soodoma varemetel“ ja rääkis põnevast ekstsentrikust krahv Eric Stanislaus Stenbockist, kes 1880ndate keskel üritas poolteist aastat Kolga mõisa pidada. Nn kväärdekadentsi juhtumist. Peamiselt toimetas ta küll Inglismaal, armastas kunsti ja eksootikat, kirjutas luulet ja žanrikirjandust ning suri lõpuks õige dekadendi kombel maksatsirroosi. Meie loo üks raamkangelasi William Butler Yeats õnnistas teda kord sellise omadussõnade reaga: õpetlane, kunstitundja, joodik, luuletaja, pervert ja kõige võluvam inimene.

 

Onu Bella pea

Konverentsil räägiti kunstist, kirjandusest ja muusikast (toimus ka salongiõhtu dekadentliku saksofonimuusikaga, mille käigus meenus too nõukaaegne dekadendi määratlus: täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa), aga millegipärast ei pööratud tähelepanu popkultuurile, mille dekadentlike signaalide edastamise võimet kuidagi alahinnata ei saa. Tanel Lepsoo pidas loengu „Salomé“ tulemistest aastal 1920 Paul Pinna ja 1990ndate alguses Linnar Priimäe lavastatuna. Priimäe tükis mängis prohvet Johanaani (ehk Ristija Johannest) Onu Bella, kellel tookord, nagu lavastuse käik ette nägi, pea maha raiuti.

Miks mitte dekadentsi teemal Onu Bellal natuke peatuda. Bella ühendas oma muusikas ja kuvandis pungi ja glam-rock’i, mille mõlema ümber saab edukalt dekadentsimõistega tiirutada. Matkis näiteks Rock Summeri laval seksuaalvahekorda. Sellest rääkis pärast kogu Eesti.

Koguperenimeks sai Onu Bella neil praeguseks müütilistel aegadel, mil Eesti sai vabaks ja puhkes röövkapitalismi kulutuli. Muusikat hakati tegema süntesaatoriga, tervet bändi polnud enam vaja. Optimeerimine, kulude kokkuhoid. Mäletan Onu Bella suvetuuri jõudmist mu kodusele Palamuse laululavale. Seal sai muu hulgas koos strippariga limusiinis pargile ringi peale teha. Väga dekadentlik.

Ülevoolavalt halb maitse ja camp on tõenäoliselt ka dekadentlikud nähtused ja nendega oli Onu Bellal pistmist küll. 1990ndaid võib ju vaadelda nii lagunemise kui ka ülesehitamise, nii huku kui ka lunastuse ajana. Kaua Bella toonane tähelend ei kestnud, kuid müüt ja mälestus jäid ilmselt seda tugevamad. Hilisemat Bellat võib iseloomustada tagasitõmbununa.

2010ndatel on Eesti underground-popkultuuris kasutatud neodekadentsi mõistet. Neodekadentsi põlvkonda on iseloomustanud ka 1990ndate kultuuri jõuline taasavastamine ja taaskäitlus. Selle üks silmapaistvamaid esindajaid on muusik Florian Wahl, kelle viimast plaati «Katarsis garanteeritud» on korduvalt võrreldud Onu Bella loominguga. «Teda painavad sürreaalsed suurusluulud ning dekadentsi vaimud,» on Wahli kohta kirjutatud. Üks​ Florian Wahli iidoleid on muide dekadentlik näitleja Klaus Kinski.

Suvel tuleb Kertu Moppeli lavastus Onu Bellast, eks siis saab see diskursus täiendust.

 

London on surnud

Manchesteri ansambli The Smiths albumilt „Queen is Dead“ (1986) leiame loo „Cemetery Gates“ („Surnuaiaväravad“). Surnuaed on väga dekadentlik koht, seal on palju minevikku, aga tulevikku pole üldse. Kui just surnud ei otsusta haudadest välja ronida, aga see vist pole käsitletav tulevikuna. Küll võib seal olla meeldivalt jahe ja hämar (eriti suvel). Ka lehvib seal imelikke ajatuid lõhnu, mis võivad ajus käivitada traumakeskme.

Selles võluvas loos (dekadent ilmselt kasutab väljendit „võluv lugu“) laulab Morrissey muu hulgas: „Keats and Yeats are on your side, but Wilde is on mine.“ Sinu poolel on Yeats ja Keats, mul Wilde. Morrissey oli vastuoluline figuur ja oma Wilde’ilt võttis ta õppust. Äkki isegi selles, et armastas laval teksapükste tagataskus lilli kanda. Kunstnikul peab olema mask, leiab Wilde, ja Morrisseyl see mask ka oli.

Tema laulumaneer on justkui emotsionaalne (eelkõige suhestusid sellega vist noored tundelised mehed, kes hiljem tõenäoliselt leidsid töö turundus- või reklaamiäris), aga see emotsioon seal oleks nagu jutumärkide vahel, pigem žest või viide kui mingisugune tegelik vahetu hingepuhang.

Morrissey ei avalikusta, ta ei anna „avameelset intervjuud“. Ikka on tuntud huvi, milline ikkagi on siis Morrissey seksuaalsus, aga selle saladuse kookon pole avanenud. 1990ndatel süüdistati teda mitmel puhul rassismis (Pakistani päritolu briti ansambel Cornershop isegi põletas protestiks ta fotot). Samuti igatses ta oma loomingus mingisuguse «puhtama» Inglismaa järele. Samas on see nostalgiline ideaal tema käsitluses ikkagi ka klaustrofoobiline tundunud. Võimalik, et toimus maskide põrkumine.

1992 ilmunud glam-rock’isel sooloalbumil „Your Arsenal“ laulab ta loos „Glamorous Glue“: „We look for Los Angeles/for the language we use/London is dead/London is dead.“ Meie keeletarviduseks on London surnud. Dekadentsikonverentsil pidas Liina Lukas ettekande keelekriisist ja Hugo von Hoffmannstahlist. Ka dekadentide jaoks oli varasem keel ühel hetkel „dead“, surnud.

Mida teha edasi, millisest aknast või uksest välja ronida? Morrissey pakub välja – ehkki võimalik, et jutumärkides, sest tema puhul ei tea –, et Los Angeles. Los Angeles on muidugi väga dekadentlik ja väga mittedekadentlik linn ühtaegu ja Morrissey sinna elama läkski.

Küsisin kord sõbralt, kus Morrissey elab. Sõber vastas: LAs, koos koeraga. Hiljem nägin pilti, millel Morrissey sõitis kabrioletiga Santa Monicas või Malibus või Lääne-Hollywoodis või Beverly Hillsis või mis see koht ka oli, kõrvalistmel koer.

Los Angeleses on võimalik tõmbuda kardinate varju, aga samuti hajuda ookeani.