Lotmani kongressil 27. veebruaril 2022 paneel dekadentsist I maailmasõja aegu

25.–28. veebruar 2022 toimub Tallinnas ja Tartus rahvusvaheline kongress „Juri Lotmani semiosfäär“.

Laupäeval, 27. veebruaril kell 16.30–18.00 olete oodatud kuulama projektiliikmete paneeli „Dekadents eesti kultuuris Esimese maailmasõja ajal ja järel“.

Ettekande teevad kolm projekti liiget. Mirjam Hinrikus uurib ettekandes „Nikolai Triigi „Märter“ (1913) ja A. H. Tammsaare näidend „Juudit“ (1921) kui eesti dekadentsi näited“ nietzschelikku dekadentsi. Triigi ja Tammsaare mainitud töödes on lisaks dionüüsilisele joovastusele (Rausch), mis omakorda seostub Nietzsche elumõistega, viiteid ka tema üleinimese ideele, k.a ambitsioonile hinnata ümber traditsioonilised väärtused, et tekiks n-ö tugevamad indiviidid ja koos nendega ka kreatiivsem kultuur. Ettekanne ei tegele siiski üksnes nietzscheliku dekadentsiga, vaid viitab ka teistele dekadentsiga seotud intertekstidele ja representatsioonidele, nagu nt kurja õied, nn saatuslik naine, dekadentlik iha ja armastus, androgüünsus ja homoseksuaalsus.

Lola Annabel Kassi ettekanne „Kurja õied eesti dekadentlikus kunstis“ näitab, kuidas baudelaire’ilikud kurja õied intrigeerisid eesti 20. sajandi alguse kunstnikke, sh Eduard Wiiraltit. Kass keskendub eelkõige kurja õite kujundi vastuolulisusele ning selle võimele tuua esile elu ambivalentse ja paradokse.

Ettekandes „Dekadentlik koostöö: Johannes Semper ja Ado Vabbe” väidab Merlin Kirikal, et dekadents on muu hulgas ka koosmõtlemise ja -tegutsemise praktika. Kirikal keskendub Vabbe ja Semperi viljakale koostööle, mis kestis aastatel 1917–1926. Nad (taas)kasutasid samu sümboleid, figuure, karakteritüüpe ning olid huvitatud sarnastest probleemidest, näiteks armastuse vahendamise võimatusest ning modernsele kultuurile omasest dünaamikakultusest. Kirikal uurib selle koostöö allhoovusi ja tekketingimusi.

Kongressi kogu programm ja teesikogumik